Ilmselt suurem enamus teist head lugejad juba teab, et Vodja kooli kõrval on tasapisi toimetanud juba aastaid VAU (Vodja Avatud Uksed) MTÜ. Viimase aasta jooksul on aga VAU toimetamised eriti suure hoo sisse saanud, millest on nüüdseks välja kasvanud VAU kool. Meie tegemistega saate ennast kursis hoida aeg-ajalt meie näoraamatu lehte külastades – www.facebook.com/vaukool
„Milleks veel üks kool küsite, kas siis Vodja koolist jääb veel väheks? Mis kool see VAU kool üldse õigupoolest on? Kas kool koolis, nagu riik riigis?“
Ei, sugugi mitte, VAU kool on loodud Vodja kooli kõrvale, et (meie jaoks maailma parima) Vodja kooli uksed võiks olla avatud ka paljudele teistele soovijatele ja huvilistele ning samuti, et luua meile siin Vodjal keskkond selleks, et õppimine võiks olla lõbus ja põnev tegevus, et võiksime õppida rohkem õues ja pakkuda seda võimalust ka teistelegi.
Praeguseks on tööd alustanud VAU kooli üks osa – hobukool. Meie kooli kõrvale on tekkinud ilus ja omanäoline „VAU hobukooli õpetajate residents“ (ehk maakeeli tall) kus on ennast kenasti sisse seadnud ja tööpostile asunud kolm vahvat hobust (hobukooli õpetajat) – Essa, Apsakas ja Amor.
Esimeseks väljakutseks hobustele oli septembri kuus toimunud õuesõppepäev ühes RAM kooli ja Vodja kooli lastega, selle katse läbisid nad edukalt ning nüüd oktoobris tuligi silmitsi seista uue ja päris ametliku tööga. Nimelt toimus meil 23. – 25. oktoobril, koolivaheajal esimene ametlik VAU kooli poolt korraldatud sügislaager PWSÜ peredele.
Võõrustasime meie toredaid laagrilisi tervelt kolmel nädalalõpu päeval.
Laupäevaks oli meil tellitud ilus ilm, aga ilmataat ületas kuhjaga meie ootusi – ilm oli lihtsalt võrratu, päike säras hommikust õhtuni ja soojakraade oli rohkem kui kui küllalt, nii et soojad joped võis vabalt varna riputada.
Annika ja Tiia juhendamisel said lapsed tegeleda hobustega – neid sööta, joota, puhastada, silitada, kallistada, patsutada ning ise hobuseid jalutusrihma otsas juhtida, … ja see porgandite kogus, mis sel päeval hobuste kõhtu rändas tegi meie hobukooli õpetajad küll rohkem kui rõõmsaks.
Rõõmsad olid ka lapsed ja nende emad, isad ning meiegi – pisut kahju ainult, et aeg oli piiratud. Oli meil ju veel plaanis teha palju muudki põnevat – Indrek ja Ellen õpetasid lastele töökojas kuidas vahvaid kepphobuseid teha, peale mida toimusid meil lõbusad ja meeleolukad kepphobuste meistrivõistlused kus erinevaid väljakutseid oli küllaga.
Peale maitsvat lõunasööki, mille meie usin kokk Kristiina meile valmistas jagasime kätte diplomid ja auhinnad – kõik olid võitjad!
Kui leib oli luusse lastud ja väiksemad sellid pisukese uinakugi teinud oli Ellen oma hea abilise Mailiga valmis pannud käsitöötoa, kus ühes lastega meisterdada, sest Annikal ja Tiial oli lastevanematele varuks üks tunni ajane (enesearengu) koolitus koos hobustega, kus nii mõnigi neist sai imestada kui ehe ja tõetruu on see kui laseme hobustel ennast n.ö. „peegeldada“ . Kuidas juba nii lühikese aja vältel suunatud tegevustes võib välja tulla nii mõndagi iseenda ja meid ümbritseva kohta ja kuidas hobused saavad olla meile abiks, nägemaks iseennast erinevates olukordades otsekui kõrvaltvaataja pilgu läbi. … ja jällegi, aeg oli see, millest jäi puudu, juttu oleks jätkunud veel kauemakski, aga lapsed ootasid juba lubatud külaskäiku Hele ja Sven Aluste juurde, et hobustega metsarajal ratsutada.
Nii meie tegus laagripäev õhtusse veereski ja juba hakati planeerima ka suvelaagrit Vodjal.
Ja miks ka mitte, sest meie uksed on nüüd avatud kõigile kes soovivad korraldada meie juures erinevaid sündmusi nädalalõppudel või koolivaheaegadel.
